Sündisin Saaremaal esimese lapsena perre, kus vanemateks olid õpetaja ja loomaarst. Saaremaa puhas loodus oli heaks kasvukeskkonnaks. Meri, kadakad… Lasteaias käisin aasta enne kooli, enne seda olime vanaema hoida. Kool oli imearmas väike mõisakool, kus mu ema oli mu esimene õpetaja.
Pärast 1. klassi lõppu kolisime ära mandrile Väike-Maarjasse, kus lõpetasin ka keskkooli. Kooliaegseid sõpru, kellega koos sai õues keksu, rahvastepalli ja muid mänge mängitud, meenutan tänaseni. Algkoolis käisin ka rahvatantsuringis ja peotantsukursustel. Pubekaeas olin mässumeelne, õiglust taga ajav. Ei meeldinud, et õpetajad mulle liiga kergelt häid hindeid panid, ei tahtnud eristuda ega teistest parem olla. Tundsin, et see tekitab kadedust. Mingil ajal jäin väga koduseks, lugesin palju, mille tõttu kannatasid silmad. Prillide tõttu tundsin piinlikkust. Tervis läks igatepidi käest ära. Päästis mind sellest olukorrast sportlasest kaaslane, kes mu pinginaabriks sattus. Tema eeskujul ja eestvedamisel hakkasin trennis käima, rattaga sõitmas, suusatamas ja korvpalli toksimas. Sestpeale on liikumisel mu elus väga oluline roll. Praegugi käin igal hommikul metsaringil mööda kohalikku terviserada. Joogaga olen tegelenud aastaid, viimased aastad iseseisvalt individuaalkava järgi igal hommikul ja õhtul. Rattaga sõidan suvehooajal pea iga päev. Rattamatkad on omaette elamus, kus on võimalik end päriselt välja lülitada tavamaailma saginast. Aqva hommikuujumist olen võimaluse korral kasutanud korra nädalas. Suusarajad on head. Korraliku suusavarustuse soetasin lõpuks 50. juubeli puhul kingitud raha eest. Jaguks talvel vaid lund nii palju, et sõita saaks!
Looduse poolt on mulle kaasa antud lahtine pea. Koolis vaeva nägema ei pidanud. Teiselt poolt oli mul ja on praegugi raskusi emotsionaalse tundlikkuse tõttu. Pingetaluvus pole olnud just mu tugevaim külg. Kipun muretsema ja üle mõtlema. Stressisituatsioonides löövad lained ikka korralikult üle pea.
Esimene kõige keerulisem aeg oli pärast keskmise lapse sündi, kui ma oma eluga ummikus olin. Siis sain abi raamatust „Silva meele kontrolli meetod“. Võtsin raamatu ette ja tegin kohusetundlikult ära kõik harjutused, nii kuis ette nähtud. Oli vaja järgida plaani, mitu korda ja mida päevas. Ja imed hakkasid juhtuma, elu võttis teise pöörde. Mees nimetas mu mediteerimist palvetamiseks. Aastaid hiljem, kui olin unustanud mediteerimise vajalikkuse ja mina järjekordselt hädas ja õnnetu, tuletas ta meelde, et on vaja palvetada. Järelikult oli aru saanud, kuidas see mulle mõjus.
Teine suur elumuutus, mis mind päriselt rivist välja lõi, oli abikaasa surm. 40-aastaselt sai tema elu läbi. Mina jäin kolme lapsega üksi. Noorim läks sügisel alles kooli. Suvel tegin läbi veel autoavarii. Auto läks pärast seda mahakandmisele. Ise pääsesime tänu imele kõik (peale minu oli autos veel mu kolm last , naabrilaps ja koer) terve nahaga. Ehmatusest ei maksa mitte rääkidagi. Lapsed ütlesid seepeale, et issi taevas hoidis meid. Ja hoitud oleme olnud tõesti kõik need aastad, mil lapsed kasvasid, kuni ise autoga sõitma hakkasid ja avariisid tegid. Peale ekstreemsuste oli ka tavalisi eluraskusi: kuidas majanduslikult toime tulla, tähelepanu jagada mitmete töökohtade ja kohustuste vahel. Kui palju häid inimesi on olnud me eluteel aitamas! Enne läheb issandapäike looja, kui ma nende üleslugemisega lõpule jõuan…
Kolmas suur elumuutus saabus jälle mõnevõrra ootamatult. Aga kui tagantjärele mõelda, siis oli see nii vajalik. Lapsed olid suureks kasvanud ja pesast välja lennanud. Majanduslikud kulud seoses tütre õpingutega välismaal kasvanud minu jaoks müstiliseks. Täiendasin pidevalt end oma erialal ja otsisin ning leidsin lisatööd. Sellise rabelemise juures tõmmati mind rajalt maha. Kukkusin parema käe küünarnuki luu katki, mis halvas kogu mu töövõime. Kõike ainult vasaku käega teha oli suur väljakutse. Tohutu laviin mahasurutud emotsioone paiskus üle ääre. Sain aru, et midagi siin ilmas pole juhuslikku. Esitasin endale küsimusi: miks ma seda või teist teen? Ja leidsin, et ma ei pea kõike tegema. Esimeseks sammuks oli lahkumisavalduse andmine kooli, kus ma üle kümne aasta töötanud olin. Minu tundliku närvisüsteemi jaoks oli ammu nii kärarikkas ja pingeterohkes keskkonnas töötamine keeruline olnud. Kohustusi oli ka pidevalt juurde tulnud. Kõike sai lõpuks liiga palju. Kui erimeelsused töölt lahkumisega seoses lõpuks mingid lahendused leidnud olid, jäin ma üksi koju. Ja alles siis jõudis mulle kohale, mida see tegelikult tähendab. Kui lapsed on täiskasvanud ja tulevad endaga ise toime, kui töökohustusi ei ole, siis polegi mind ju enam kellelegi vaja? Sain tunda päriselt, mis haigus on depressioon, mis jõu ja eluisu ära võtab. Kasutatakse ju seda sõna teinekord ka liiga kergekäeliselt. Muidugi on alati ka kergemaid ja raskemaid juhtumeid.
Kuidas ma sellest aga välja tulin? Haiguslehel olin 5 kuud, enne seda 1 kuu kipsis käega, kokku pool aastat. Aega oli palju, magasin ja lugesin palju. Mida tegemata ei jätnud ka kõige suuremas augus olles, olid hommikused metsaringid, joogakavad hommikul ja õhtul. Mingil ajal kevadel, kui jõudu juba rohkem oli, hakkasin varjupaigas vabatahtlikuna koertega jalutamas käima. Mul on endal aastaid olnud varjupaigast võetud koer, kes nüüdseks juba mitu aastat teises ilmas. Et koeraigatsust leevendada ja kuidagigi kasulik olla. Algul oli väga raske, just lärmi tõttu. Nüüd aga on sellest saanud iganädalane meeldiv kohustus.
Millest kõik eneseabi raamatud ja kursused aga räägivad? Vaja on iseennast tundma õppida. Ükski väline roll ega kohustus, tegemine või tegematajätmine ei tohiks mõjutada seda, mis inimene ma tegelikult olen. Sisemise jõu ja ilu ülesleidmine väärib küünlaid. Kuidas seda aga leida? Eks igaühel ole oma arengu ja elu tee, oma elu lugu.