Ühel päeval helistas üks esmapilgul võõras inimene tundmatult numbrilt ja küsis, kas mina olen Katrin Sõmerult. Ta tutvustas ennast ja aitas mul meelde tuletada, kuidas ta oli aasta tagasi suvel, kui ma Rakvere rongijaamas rattaga hakkasin rongi peale minema, et rattamatkale sõita, mind aidanud mu kottide sättimisel. Näinud, et need olid mul juba kulunud ja õnnetud, pakkus, et tal on kodus korralik rattakott olemas, mida ta enam ei kasuta, sest vanus ei luba enam pikemaid retki ette võtta ja keegi noorematest sugulastest pole ka huvitatud. Jutt jäi nii, et kui ma matkalt tagasi jõuan, võtan temaga ühendust ja muidugi unustasin…
Ja polnud see meelde tulnud selle päevani. Siis aga helistas see naine ise, väites, et temal on siiani see südame peal, mis ta lubanud oli ja tahab selle nüüd üle anda. Ja minul just paari päeva pärast minek uuele matkale. Kas pole ime! Minu tänulikkust võite vaid ette kujutada. Küllus voolab uksest ja aknast, kui vaid sellele luba anda. Ja tänulikkuse tundes elades me seda just teemegi.
