Tunne elust mõnu

Susan Jeffers

2003, 279 lk

Tutvustus

Tuntud psühholoogi raamat sellest, kuidas saada üle elu rasketest hetkedest, olgu tegemist siis depressiooni, lähedase inimese kaotuse või lihtsalt tundega, et elu ei paku rõõmu, vaid lihtsalt muserdab.

Raamatus õpetatakse leidma kergust ja rahu, mis on vajalikud elu hindamiseks ja nautimiseks. Ühtlasi pakub raamat rea praktilisi harjutusi, mida saab kerge vaevaga lülitada igapäevasesse ellu.

SISUKORD

Sissejuhatus. Pole halba ilma heata.

I OSA Maast lahti, pilvedele!
1. Väike ime sinus endas

II OSA Kõigest priiks!
2. Tee end vabaks!
3. Roni maha hädaoru redelilt
4. Sa julged küll – jätta tegemata
5. Liigne pagas
6. Usaldage tulevikku
7. Lase elul minna oma rada… täiuslikult
8. Tunne end kindlalt ohte täis maailmas!
9. Leia ilu pisaratemaal

III OSA Vastuvõtmine
10. Keskendugem rikkustele
11. Vaata hoolikalt… vaata sügavuti
12. Ärka küllusesse
13. Kuula vaikust
14. Räägi bossiga
15. Leia oma vägi
16. Tantsi oma elutantsu
17. Rohkem naeru ja rõõmu
18. Usalda generaalplaani

Lõppsõna. Nüüd ei peata sind miski!

Lugejate kommentaarid

Katrin:
Olles eelnevalt läbi lugenud meesautorite loogilised arutlused, jalad alla saanud, tasakaal paika, tundsin, et vajan naiselikku kergust. Seda just see raamat pakubki. Tantsida on mulle alati meeldinud. Ja see, et elu võtta kui tantsu, tundus nii õige.

Mõningaid märkmeid:

Eluga tantsimine on see, kui inimene triivib kaasa oma kogemustevooluga, olgu siis tegemist hea või halvaga, ning tunneb seejuures harmooniat, usaldust, tänu ja armastust.

Hüvastijätmise kurbus ja kohtumise rõõm – need on ühe ja sama asja erinevad osad. Kõik see tähendab inimeseks olemist. Kui lasta endasse inimeseks olemise valu, on võimalik tunda ka inimeseks olemise rõõmu. Ning ma tänan pisaratemaad õndsa rahu eest, mida see mu ellu toob.

Jaatusepisarad tulevad arusaamisest, et valu on lihtsalt üks osa elu rikkusest. Ükskõik kui raskeks elu läheb, me saame hakkama kõigega, mis elu toob, ning tuleme sellest välja tugevama ja targemana. Jaatusepisarad on pärit kõrgemast minast, meie parimast osast.

Eitusepisarad tulenevad ohvrimentaliteedist. On pärit madalamast minast. Need ei too kunagi lahendust hirmule või valule.

Terve positiivne mõtlemine on selline, mis avaldub pisarates ja teadmises, et me jõuame alati valu vastaspoolele.

Kui me kanname tohutut pisaratejõge endas ega lase seda vabaks, takistab see kahtlemata meid elus edasi liikumast, ei lase meil olla see, kes me oma parematel päevadel võiksime olla, tekitab kurnatust ega lase saada kontakti sellega, mis meie elus on tõesti tähtis.

PÄRATU elu on elu, mis on täidetud paljude võrdselt oluliste komponentidega. Need on karjäär, perekond, sõbrad, hobid, isiklik areng, ühiskondlik panus, suhted, üksiolemise aeg – ükskõik, mis teie jaoks mahub mõistesse „täisvereline elu“.

Kui me taipame, et me oleme rohkem, kui meie eesmärgid, meie tulemused, meie autasud jne, saame suuremaks, kui me arvasime end olevat.

MA OLEN KÜLLALT HEA

„Ajaraiskamisest“: Kui sa ei naudi seda, mida teed, siis sa raiskad oma aega.

„Sa peaksid“ ja „Sa ei peaks“ on pärit madalamast minast ja killustavad meid, panevad muretsema.

MUL ON KÕIKE KÜLLALT. MA EI HOIA MILLESTKI KINNI.

Kui hüppame kõrgema mina sadulasse, muutub meie kontrollimisvajadus nõrgemaks. Me laseme ohjad lõdvaks ja naudime ratsutamist – ükskõik kuhu tee meid ka ei viiks.

Ma ei pea teadma vastuseid kõikidele küsimustele. Ma ei tea, kuid ma tean, et kõik läheb hästi. Kõik see on osa generaalplaanist.

Kogu liigne rabelemine siin elus on seotud tegelikult vähetähtsate asjadega.

Kui keerame heli maha ja liigume vaikusse, võib tants alata. Kuulame lõpuks oma hinge muusikat ning just see annab meile rahu. Ja kuulates oma hinge muusikat, kuuleme salapäraselt ja imeliselt ka kõikide teiste muusikat… ning oleme maailmaga üks.