Zen ja oskus olla õnnelik

Chris Prentiss

2016 224 lk

Tutvustus

Sisemise õnnelikkuse saavutamine on kahtlemata keeruline ja raske ülesanne.
Kusjuures kõige olulisem pole mitte õnneseisundini jõudmine (kui tead, kuidas seda teha), vaid teekonna läbimine ja seejärel kõige teadvustamine, mida sa selle käigus avastasid.
Usu, püsivat õnnelikkust on võimalik saavutada. Kui sa selle raamatu oled läbi lugenud ning sul tekib soov siit saadud teadmised ellu rakendada, siis nii ka läheb.

SISUKORD

1   Tee
2   Me ise oleme iga järgmise hetke loojad
3   Uus kogemus
4   Sisemine teekond
5   Mõtestatud õnnelikkus
6   Mis on Universumis tõene?
7   Kohanemine muutusega
8   Stress ja sinu kujutlusvõime
9   Mineviku leevendamine
10 Universumi keel
Tänuavaldused
Märkused

Lugejate kommentaarid

Katrin:
Väikeses formaadis raamat, teksti vähe, see-eest väga kõnekas. Võtab kokku kõik mu varasemad lugemis- ja elukogemusest pärit terad. Minu jaoks olid muljetavaldavad just lood elust. Üks näide autori enda kogemusest:

„Kakskümmend neli aastat tagasi ostsin ma tuttuue auto ja parkisin selle oma maja kõrvale alleele. Väljusin majast just sel hetkel, kui üks vana Volkswageni väikebuss mu autot riivas ja poritiiba kriimustas. Juht tuli välja, virutas oma mütsi vastu maad, siis kägrutas seda käte vahel ja lasi pea norgu. Ilmselgelt polnud tal raha minu auto remondi kinni maksmiseks ja ta hakkas peaaegu nutma. Tema naine istus autos ja väike poeg nuttis tagaistmel. Kui mees mind lähenemas nägi, muutus ta olek veel nõutumaks. Astusin auto juurde, vaatasin talle otsa ja ütlesin: „Suurepärane. Täpselt seda mu auto vajaski.“
Ta ei suutnud oma kõrvu uskuda. Soovisin talle kena päeva jätku ja palusin kriimustuse pärast mitte muretseda, sest nüüd pole mul endal enam põhjust muret tunda, et auto võiks kriimustada saada. Tal tulid õnnest pisarad silma ja ta kaisutas mind. Ta kepsles suurest rõõmust mõne tantsusammu, jooksis siis oma naise juurde ja kallistas tedagi. Ta kutsus oma pere autost välja ja tutvustas neid mulle. Mees rääkis, et oli äsja linna saabunud, et ta on ametilt puusepp, ja et nad otsivad ulualust, kuni ta tööd leiab. Andsin talle ühe oma sõbra telefoninumbri, kes tegutses ehitusvaldkonnas. Järgmisel päeval hakkas mees mu sõbra firmas tööle.
Kolm nädalat hiljem ilmus see mees mu ukse taha, et anda mulle üle kakssada dollarit poritiiva kriimustuse parandamiseks. Palusin tal see endale jätta. Ütlesin, et mulle meeldib see kriimustus, kuna see tuletab mulle pidevalt meelde, milline imeline koht on meie Universum…“